Üksikasjad

Avaldatud: 25 april 2016

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• CV Keskus

CV kirjutamisel seisavad tihtipeale paljud silmitsi sama murega – kas CV pikkusest võib sõltuda minu kandideerimise edukus? Aga mis juhtub, kui mu elulookirjeldus ei mahu ühele A4-le? Selliseid küsimusi esitatakse CV Keskuse värbamiskonsultantidele pea iga päev, kuid ainuõiget vastust on väga keeruline anda, kuna iga CV peab lähtuma ametikohast, mida parasjagu püüdmas oled. CV ei ole nagu kooliaegne kodutöö, mida sageli raamivad täpselt määratletud piirangud. Kui asud aga kirjutama ideaalse pikkusega CV-d, pea meeles järgmised 5 nõuannet!

1) Sisu on määrav!
Pelgalt pikkuse tõttu ei jäeta CV-d kõrvale. Küll aga võib see juhtuda siis, kui Sinu CV koosneb tööandja arvates ebavajalikust infost. Jälgi, et elulookirjelduses oleksid varasemad töösuhted, erialased täiendkoolitused ja muu vajalik teave esitatud korrektselt ja arusaadavalt. Kindlasti peaks kogu informatsioon olema ka seotud konkreetse ametikohaga, millele kandideerid.

2) Kahe lehe reegel.
Kõige olulisema pead olema suuteline edastama kahel lehel. Pea meeles, et tööandja ei pea temale vajalikku teavet lehekülgede sahmides otsima. Kui oled CV-d koostades jõudnud neljandale leheküljele ja pole kaugeltki veel lõpetamas, siis tõenäoliselt teed Sa midagi valesti. Pea meeles, et CV on kokkuvõte Sinu varasematest tööülesannetest, oskustest ja saavutustest!

3) Bluffimine ei tööta!
Kui oled paari lühiajalise töösuhtega värske koolilõpetanu, ei tasu kramplikult üritada jätta muljet, justkui oleksid viimased kümme aastat karjääri teinud. Püüdliku ja liiga pika kirjelduse asemel soovitame tuua CV-s välja Sinu peamised tööülesanded, lisada olulisemad koolivälised väljakutsed (näiteks oled ehk olnud vabatahtlik või aidanud oma kodukohas üritusi korraldada?) ja piirduda ühe leheküljega.

4) Liiga palju töökogemust?
Olles aastaid tööl käinud, karjääriredelil liikunud ja end erialaselt täiendanud, on CV optimaalne pikkus kaks, maksimaalselt kolm lehekülge. Soovitame tuua välja vaid kõige olulisema – kas kümne aasta tagune keelekursus on ikka relevantne, kui Sa ei ole hiljem seda keelt enam kasutanud ning antud ametikohal seda ei nõuta? Kindlasti mitte. CV-d koostades tasub alati silmas pidada valdkonda, kus oled tööd otsimas – kiireltmuutuvas IT-sektoris võivad olla paari aasta tagused täiendkursused juba ammu aegunud, samas kui raamatupidaja, kohtuniku või õpetaja puhul on täiendõppe sisu ja maht väga oluliseks kriteeriumiks.

5) Lähtu ametikohast!
Kui oled täiesti veendunud, et kõik üleskirjutatu on Sinu CV-s vajalik ja relevantne, siis ära jäta midagi kirjutamata. Toonitame veelkord, et alati tasub lähtuda kandideeritavast ametikohast – mõtle, mis on oluline, mis aga ebavajalik. Näiteks ei tõsta Sinu CV väärtust pikk ja mittemidagiütlev tutvustus – kinnitame, et iga teine kandidaat on paberil samuti kohusetundlik, motiveeritud ja hea suhtlemisoskusega. Küsimus on, kuidas just Sina teistest kandidaatidest eristud ega kao äravahetamiseni sarnaste CV-de halli massi hulka?

CV-sse tasub suhtuda kui tulevikuinvesteeringusse – see on sageli Sinu esimene kontakt tööandjaga. Nüüd, kus hakkad ideaalset CV-d looma, pea meeles, et laseksid seda hiljem ka mõnel pereliikmel või heal sõbral üle vaadata. Hooletusvead on CV-des väga levinud ning jätavad Sinust kehva esmamulje!

Üksikasjad

Avaldatud: 25 april 2016

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Ärileht

Kaja Koovit,
Eesti Päevaleht

Töötajate puudus kergitab sel ja järgmisel aastal tõenäoliselt kaubandustöötajate palku keskmiselt 10% aastas.
Kulude suurenemine ja terav konkurents viivad varem või hiljem konsolideerumiseni ja kaubakette jääb vähemaks.
Praeguse viie asemel peab Maxima Eesti tegevjuht Vygintas Ðapokas Eesti turu jaoks optimaalseks kaks-kolme suurt jaemüügiketti.
Mullune aasta oli Ðapokase sõnul Maximale väga hea. „Saavutasime uskumatud tulemused,” märgib ta. Käive suurenes 9,9% 441 miljoni euroni. Tunamullu, 2014. aastal oli kasv 8,9%. „Tegime kõik, mida olime plaaninud,” lausub ta. Avati neli uut kauplust, e-toidupood ja logistikakeskus. Mullune investeeringute maht oli 36 miljonit eurot. Eestis tegutsetud 12 aasta jooksul on Maxima siia investeerinud kokku 150 miljonit eurot.

Ðapokas tunneb heameelt ka kaubaketi maine ja tuntuse suurenemise üle, tuues selle kinnituseks TNS Emori brändiuuringu, mille kohaselt Maxima on eestimaalaste jaoks tuntuselt üheksas bränd ehk kuulub esikümnesse.

Artikkel jätkub ...

Täismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.

Üksikasjad

Avaldatud: 25 april 2016

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eestielu.ee

Allikas: Põhjarannik

OÜ Fortaco Estonia, kes on poolteise aastaga palganud ligi sada uut töötajat, võtab hea meelega praktikante ja pakub parematele püsivat tööd. Eile sai ettevõte majandusministrilt parima regionaalse praktikakoha auhinna.
Ajal, mil valitsusliikmetel on tulnud palju tegelda Ida-Virumaa tööhõiveprobleemidega, on Fortaco Estonia meeldiv erand, kes loob pidevalt uusi töökohti ja otsib laienemisvõimalusi, kiitis majandus- ja taristuminister Kristen Michal.

Eile oli Michalil Fortacos viibimiseks meeldiv põhjus − anda üle parima regionaalse praktikakoha auhind. “Kui inimesed suhtuvad lugupidamisega ja hästi oma töösse ning õpetavad seda edasi, väärib see tunnustust,” pöördus minister Narva metalliettevõtte töötajate poole, kes juhendavad oma töö kõrvalt praktikante.

Mehaanikaosakonna juhataja Viktor Krell, kes on praegu noortele mentoriks, alustas 1985. aastal samas ettevõttes praktikandina. Tollal kandis see küll Baltijetsi nime.

“Pärast mitut praktikat ja Nõukogude armees teenimist tulin siia tööle. Näitasin end praktikal heast küljest ja jäin sellega kollektiivis meelde. Oma olemuselt on praktika jäänud läbi aja samaks. Püüame luua praktikandile maksimaalselt head tingimused ja teeme kõik selleks, et ta kohaneks meie nõudmistega. Esmajärjekorras tuleb muidugi selgitada ohutust.”

Krelli sõnul kulub umbes kuu, et aru saada, kas noorest saab sellel töökohal asja või mitte. “Viiest kaks osutuvad tavaliselt selliseks, kes tahavad õpitud ametis töötada ja edasi areneda. Vahel isegi üllatun, et on võimalik leida nii võimekaid noori, kes on tehases töötamisest huvitatud.”

Loe edasi Põhjarannikust http://pr.pohjarannik.ee/?p=17959.

Üksikasjad

Avaldatud: 22 april 2016

• Postimees
• VÕRDSE KOHTLEMISE SEADUS

Kaire Uusen, kolumnist

Palgalõhega võitlemisel tuleb muuta tööandja suhtumist, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Jah, mees võib küsida rohkem palka või naine olla alandlik, aga tekib küsimus, miks tööandja seda ebavõrdsust lubab. Kõik teavad, et tänapäeva Eesti ettevõtja loeb iga senti; miks ta siis valib töötajaks mehe, kellele tuleb maksta rohkem? Ometi räägitakse töökonkursside kohta, et tööandja eelistab alati seda, kes küsib vähem. Isegi tippude puhul. Ja kui tööandja valibki mehe ja on valmis talle rohkem maksma, siis tekib ikkagi küsimus, mille põhjal ta eeldab, et valitud mees on parem kui naine.

Pigem ütleksin, et kõrgema palgaga mehe eelistamine on majanduslikult üsna rumal samm. Eriti juhul, kui objektiivsete näitajate, nagu hariduse, töökogemuse jm põhjal on mees ja naine võrdsed kandidaadid. Eestis, kus sünnib vähe lapsi ja on palju vanu töötavaid naisi, ei saa ka töötaja lapsesaamine tööandjale nii suur hirm olla.

Mehe eelistamisel pole midagi tegemist ka tootlikkusega. Juristid ja teised, kes arvavad, et meestöötaja tootlikkus on suurem, peaksid eelkõige tegema selgeks tootlikkuse mõiste. See pole midagi, mida töötaja saab ise otsustada või mis sõltub suguhormoonidest. See hõlmab kogu ettevõtte süsteemi ja eelkõige määrab tootlikkuse see, kui keegi suudab vähema kulu, parema tehnoloogia ja suurema kiiruse ning kvaliteediga üha rohkem ja kõrgema hinnaga oma kaupa müüa.

Kui ma 1990ndate esimesel poolel palgateemadega tegelema hakkasin, oli riigi tasandil meeste-naiste palkadest suuremaks probleemiks hoopis see, miks saab üks valdkond eelarvest rohkem raha kui teine ning kuidas seda lõhet vähendada. Kaudselt oli ka seal tegemist meeste-naiste palgaerinevustega, aga mitte ainult. Küll sai pingutatud, aga lõhe valdkondade vahel jäi ikka alles, justkui oleks riigieelarve puhul kehtinud vanasõna: kus on, sinna tuleb juurde.

Võin isegi tagantjärele öelda, et töötasin kümne aasta jooksul kahes riigiasutuses, kus nägin päris suuri erinevusi ka ainult naistöötajate palkade vahel. Meie – kaks ühesuguse hariduse ja kogemusega naist, kes me töötasime ühe ja sama asja kallal, – saime palka ca 6000 krooni. Siis tuli aga tööle täpselt samasuguse hariduse ja kogemusega naine, kes sisuliselt tegi enam-vähem sama tööd, isegi võiks öelda, et kasutas meie varem koostatud materjale, kuid tema palk oli ca 2,2 korda kõrgem! Mulle hakkas see vastu, ehkki samal ajal käisin vapralt asutustes ja kõrgkoolis pidamas loenguid, kuidas luua ettevõttes õiglast palgasüsteemi.

Huvitav oli ka reaktsioon, mida juba sel ajal asutustes-ettevõtetes õiglaste palkade kohta öeldi. Tänati toreda loengu eest, aga öeldi: «Andke meile raha, küll siis tuleb ka õiglus!» Kui raha on vähe, siis on paratamatult nii, et ühele (mingil põhjusel väljavalitule) makstakse rohkem ja teised saavad vähem. Siis hakkavad kehtima dþunglireeglid – kes on mõjusam, tugevam, nahaalsem või siis vastupidi, sarmikam, saab rohkem. Olgu ta siis mees või naine.

Üks oluline probleem on ka see, et kuna palkade otsustamine on juhtide õigus ning neil pole ees mingeid reegleid või töö keerukusel põhinevaid palgasüsteeme, siis ongi nii, et makstakse «tunde järgi», võetakse tööle endisi kolleege, sõpru, sugulasi, kellele makstakse kas tänu- või kaastundest rohkem kui teistele. «Tal on pere» või «Ta just kaotas hea töökoha» – põhjuse leiab ikka. Väikeses ühiskonnas on tutvustel suur mõju.

Nii et Eestis on mehed justkui eelisseisus. Tõsi, palgalõhet mõjutab ka see, mida ütlesid saates Marti Aavik ja Leena Kivisild: Eestis on juhtidest suur osa mehed, kes teenivad üle keskmist palka, ning liiga suur hulk naistest töötab madala palgaga ametites. Mõnigi firma, kes võttis masu ajal naisjuhi, maksis talle kaks-kolm korda vähem kui varem meesjuhile, tööd tuli aga kaks-kolm korda juurde. See kõik süvendab lõhet. Pole ka saladus, et naised võivad olla haritumad, aga paljud valivad sundseisus (maakonnas lihtsalt pole tööd!) madalama taseme töö. Kui aga kord hakata tegema haridusest-võimetest lihtsamat tööd, siis üldjuhul enam tagasiteed ei ole.

On veel aspekte, mis Eesti palgalõhet süvendavad – see on meestepuudus (peiupõud). Eestis on naisi meestest rohkem, küll alates 45. eluaastast, aga ikkagi. Pealegi on eesti meeste hulgas äärmusi rohkem kui enamiku Euroopa rahvaste seas – meie mehed on kas edukad ja terved või siis sandid, joodikud ja töötud. Vahepealseid on liiga vähe!

Seega võiks meie mehed küll minna õpetajaks või lasteaiakasvatajaks, aga need mehed, kes mujal seda tööd teevad, on Eestis omadega juba põhja läinud. Joodikut või santi aga sellele tööle ei saa võtta. Seda trendi on mõjutanud macho-kultuur, raha ja edu väärtustamine, mistõttu on pehmema loomuga mehed jäänud elu hammasrataste vahele, mitte ei tööta meditsiiniõe või õmblejana.

Ja veel üks aspekt: kui öelda sõna «mees», siis mõtleb enamik Taavi Rõivase, Urmas Sõõrumaa või teiste tippude peale, aga samas on Eestis väga suur osa mehi, kes ei teeni üldse või on tänaval, vaevlevad alkoholiprobleemide küüsis ning nende ainus sissetulek on pudelikorjamine või elavad nad mõne naise kulul.

artikkel jätkub

edasi saab lugeda originaalis Postimehe kodulehel