Artiklid

Toomas Tamsar, Tööandjate keskliidu juhataja
ärileht.ee

Kaheksa protsendi suurune palgatõus on väga, väga kiire. See näitab, et meil on tööjõuga juba päris halvasti – inimesi, kes oskaksid ja tahaksid tööd teha, ei jätku, ning see loob suure palgasurve. Selline olukord sööb vaikselt, järjepidevalt Eesti majanduse konkurentsivõimet, kirjutab Eesti Tööandjate Keskliidu juhatajad Toomas Tamsar tänast statistikaameti teadet kommenteerides.

Kui palgatõusule kõrvale panna, et samal ajal kasvas majandus 1,7% ja et palk kasvab majandusest oluliselt kiiremini juba kolm aastat, on põhjust olla murelik. Nii suurt palga ja majanduskasvu erinevust ei ole me näinud 2008. aastast.

Loomulikult on üksikisiku tasemel palgatõus hea uudis. Ka mitmes sektoris on esialgu mõjud positiivsed, kuna tarbijad kulutavad rohkem raha. See kõik on aga tuleviku arvel. Piltlikult öeldes ei saa süüa kooki, samal ajal eeldades, et seesama kook on ka homme olemas.

Kiirel palgakasvul on mitmed ohud

Esiteks: palk moodustab suurima osa Eesti ettevõtete tööjõukuludest. Kõik kulud sh tööjõukulud kajastuvad toodete ja teenuste hinnas. Kui hind tõuseb, väheneb üldiselt selle konkurentsivõime turul.

Numbrid näitavad, et ühe tööjõule kulutatud euro eest toodetud lisandunud vääärtus on viimase viie aasta madalaimal tasemel. See tähendab, et efektiivsus ei ole palgakasvule järele jõunud ja otstarbekam on hakata siinsele tööjõule alternatiivi otsima. Kardetavasti võime näha veelgi rohkemate etevõtete, eeskätt tööstuse, Eestist lahkumist.

Teiseks: me tahame, et meie ettevõtted teeksid targemat tööd, et meie tooteid ja teenuseid oleks võimalik kallimalt müüa. See ei tule üleöö. Kui palgakulud söövad kasumi, jääb vähem võimalusi investeeringuteks tootearendusse ja tootlikkuse tõstmisse, ent ka oma töötajate arendamisse ja nende oskuste täiendamisse.

Kolmandaks: kallim tootmine vähendab ka riigi tasandil ekspordi konkurentsivõimet – turistid ei tule siia, sest siin on kallis, sakslased ei osta meie kaupa, sest see on kallis jne. Tõsi, palgakasv elavdab siseturgu, ent Eesti siseturg on küllaltki väike ja tõsised tootjad toodavad juba praegu lõviosa ekspordiks.

Mida siis ette võtta?

Loomulikult mõjutab Eesti majanduse olukorda maailmas toimuv, kuid päris palju saame siiski ära teha, eeskätt just palgasurve leevendamiseks.

Senisest veelgi jõulisemalt tuleb tegelda tööjõupuuduse probleemi lahendamisega. Valitsus on samme astunud (OSKA, peamiselt IT-sektori töötajatele keskendunud Work in Estonia programm, välismaalaste seaduse leevendamine) ja need on olulised sammud, kuid ei lahenda praegust aina akuutsemaks muutuvat olukorda.

Näide ehitussektorist: sektori hinnangul vajavad nad väljaõppinud, kutse omandanud töötajaid 2,5 korda rohkem, kui praegu haridussüsteemist tuleb. Samas on käärid ka selles, keda õpetatakse: ca 60% on viimistlejad, ent pakutavatest töökohtadest on vaid umbes neljandik viimistlejatele. Ehk et tööturu vajaduste ja hariduse kokkusobitamisega tuleks tegelda mitte vaid pikka perspektiivi vaadates, mida OSKA programmi raames tehakse, vaid vaadata rohkem ka lühiajalisi vajadusi.

Teiseks välistööjõud. Kiidan valitsust töö eest välismaalaste seaduse leevendamisel, kuid siin tuleks taas olla julgem ja mitte jääda poolele teele. Välistöötaja palganõuet ei tuleks alandada mitte Eesti, vaid sektori keskmise palgani. Ja sisserände kvooti tuleb suurendada vastavalt sellele, kui palju väheneb tööealine elanikkond.

Eeskätt tuleb aga teadvustada, et tööjõupuudus on Eesti arengu ja eestimaalaste heaolu kasvu olulisemaid takistusi. Me konkureerime töötajate pärast meist palju jõukamate ja parema kliimaga riikidega. Kui me ise välja ei ütle, et inimesed, kes tahavad Eestis töötada, ettevõtlusega tegelda, väärtust luua, on teretulnud, pole meil ka loota, et teotahtelised töötajad siia ise tulema hakkavad.

Statistikaameti andmetel oli keskmine brutokuupalk tänavu esimeses kvartalis 1091 eurot ja brutotunnipalk 6,86 eurot.
Eelmise aasta I kvartaliga võrreldes tõusis keskmine brutokuupalk 8,1% ning brutotunnipalk 7,7%. Keskmise brutokuupalga aastakasv oli veidi kiirem kui eelmises kvartalis, teatas statistikaamet.

Palgatõusu kiirenemise peamiseks põhjuseks olid ebaregulaarsed preemiad ja lisatasud, mis tõusid 2015. aasta I kvartaliga võrreldes palgatöötaja kohta 32,5% ning mõjutasid keskmist brutokuupalga tõusu 0,8 protsendipunkti võrra. Ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta tõusis keskmine brutokuupalk I kvartalis 7,2%. Samuti tõusis aasta alguses miinimumpalk 390 eurost 430 euroni.

Reaalpalk, milles on arvesse võetud tarbijahinnaindeksi muutuse mõju, tõusis võrreldes 2015. aasta I kvartaliga tänu jätkunud tarbijahindade langusele kiiremini kui keskmine brutokuupalk – 8,5%. Reaalpalk on tõusnud eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes alates 2011. aasta teisest poolest.

Keskmine brutokuupalk ja -tunnipalk tõusis 2016. aasta I kvartalis pea kõigil tegevusaladel (v.a. muud teenindavad tegevused). Kõige enam tõusis keskmine brutokuupalk ja -tunnipalk haldus- ja abitegevustes, majutuses ja toitlustuses ning info ja side tegevusalal. Palgakasvu vedajaks oli erasektor, kus brutokuupalga aastakasv oli 8,8%.

Palgastatistika uuringu alusel oli 2016. aasta I kvartalis täistööajale taandatud töötajate arv 1,3% väiksem kui 2015. aasta I kvartalis.

Palgatöötajate arv vähenes enim keskmisest madalama brutokuupalgaga tegevusaladel – kinnisvaraalases tegevuses ning muudes teenindavates tegevustes.

Keskmine brutokuupalk oli jaanuaris 1067 eurot, veebruaris 1058 eurot ja märtsis 1148 eurot.

Tööandja keskmine tööjõukulu palgatöötaja kohta kuus oli tänavu I kvartalis 1476 eurot ja tunnis 9,75 eurot, mis on võrreldes 2015. aasta I kvartaliga tõusnud vastavalt 8,5% ja 8,3%.

Allikas: Põhjarannik

Ida-Virumaa langes 847 euroga 2015. aastal kõige väiksema keskmise brutopalgaga maakonnaks Eestis
Kui 2014. aastal edestas Ida-Virumaa veel Valgamaad, siis mullu tuli seegi maakond mööda lasta. Et Ida-Virumaa oli mullu 5 protsendiga ka üks aeglasema palgakasvu tempoga maakondi, kärises vahe eespool olijatega veelgi.

Tähelepanuväärne, et ka palgateenijate arv kukkus Ida-Virumaal aastaga rohkem kui tuhande võrra. 2015. aastal oli maakonnas palgasaajaid 52 551. See tähendab, et vaid iga kolmas Ida-Viru elanik teenis palka. Masu-eelsel ajal 2007. aastal oli palgasaajad enam kui 14 000 võrra rohkem.

Ida-Viru keskmist palka tiris kõige raskema pommina allapoole Narva, kus elab rohkem kui kolmandik palgasaajatest. Narvas ulatus keskmine palk kõigest 787 euroni, mis on viimane nii võrdluses kõigi teiste siinsete omavalitsustega kui teiste suuremate Eesti linnadega. Narvast ei jää väga palju maha ka teised Ida-Viru linnad, nagu Kiviõli, Sillamäe ja Kohtla-Järve.

Loe edasi Põhjarannikust http://pr.pohjarannik.ee/?p=18287.

Lugeja küsib:
„Kas lõunapaus kuulub tööaja sisse? Ettevõttes, kus ma töötan, on lõunapausiks ette nähtud pool tundi. Kas nii lühike tohib olla puhkeaeg pärast neljatunnist tööd?”

Jurist Helve Toomla selgitab:

Lõunapaus ei kuulu tööaja sisse. Töölepinguseaduse (TLS § 47 lg 2) kohaselt peab see vaheaeg kestma vähemalt 30 minutit. Kui töö iseloomu tõttu ei ole võimalik vaheaega teha (näiteks liinitöö puhul), peab tööandja töötajale võimaldama aja puhkamiseks ja einetamiseks ning siis kuulub see aeg ka tööaja hulka.

Artikkel jätkub ...

Täismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.

Kas tööandjal on kohustus kompenseerida tervisekontrollis töötervishoiuarsti poolt töötajale määratud vahendeid ja protseduure (näiteks taastusravi ja massaaþid)?

Vastab Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant Mari-Liis Ivask:

Tervisekontrolli eesmärk on hinnata töötaja terviseseisundit ja sellest lähtuvalt töötingimuste sobivust töötajale. Tervisekontrolli tulemusena vormistab töötervishoiuarst tervisekontrolli otsuse, milles saab eristada nn kahte osa - otsust töö sobivuse kohta töötajale ning ettepanekuid töökeskkonna ja töökorralduse muutmiseks. Otsust töö sobivuse kohta peab tööandja arvesse võtma ja täitma. Otsusena kirjeldatakse ka piirangud töötamisel, kui neid peaks olema – näiteks töötaja ei tohi tõsta raskemaid raskusi kui 10 kg.

Ettepanekud töökeskkonna ja töökorralduse muutmiseks on tööandja jaoks soovitusliku iseloomuga. Ettepanekute osas soovitatakse tihti teenuseid nagu näiteks massaaþ, ujumine, taastusravi või abivahendeid töökohale nagu näiteks jalatugi. Ettepanekute täitmine ei ole tööandja jaoks küll kohuslik, kuid neid tasub siiski arvesse võtta. Need soovitused aitavad töötajal püsida terve ja teha oma tööd hästi ja rõõmuga.

Samuti tasuks kaaluda ka teenuste võimaldamisega seotud soovitusi – näiteks taastusravi. Kui teenustega seotud soovitused on konkreetselt sõnastatud – näiteks kahe kuu jooksul 10 korda õlavöötme massaaþ, saab tööandja võimaldada neid teenused töötajale erisoodustusmaksu vabalt.

Töötajate puhul, kes töötavad üle 50 % tööajast arvuti kuvariga, võib tekkida ka prillide hüvitamise kohustus. Kui tervisekontrollis selgub, et töötaja nägemisteravus on halvenenud ja ta vajab selle tõttu uusi prille või muid nägemisteravust korrigeerivaid abivahendeid, siis peab tööandja kokkuleppel töötajaga hüvitama nende maksumuse. Prillide või muude abivahendite maksumus hüvitatakse töötajale lähtuvalt ettevõtte sisesest korrast.