Artiklid

Keskmine brutokuupalk oli 2014. aasta teises kvartalis 1023 eurot ja palk tõusis eelmise aasta teise kvartaliga võrreldes 4,8 protsenti, teatas statistikaamet.

Võrreldes eelmise aasta sama ajaga oli brutokuupalga tõus teises kvartalis aeglasem kui esimeses kvartalis. Ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta tõusis keskmine brutokuupalk teises kvartalis 5,0 protsenti. Ebaregulaarsed preemiad ja lisatasud langesid 2013. aasta teise kvartaliga võrreldes palgatöötaja kohta 1,8 protsenti ning vähendasid keskmist brutokuupalga tõusu 0,2 protsendipunkti.

Reaalpalk, milles tarbijahinnaindeksi muutuse mõju on arvesse võetud, tõusis 2014. aasta II kvartalis samuti 4,8 protsenti. Reaalpalk tõusis eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes kaheteistkümnendat kvartalit järjest.

Palgastatistika uuringu alusel oli juuni lõpu seisuga töötajate arv 4,7 protsenti suurem kui 2013. aasta juuni lõpus. Pisut üle 10 protsenti suurenes palgatöötajate arv neljal tegevusalal: 1) põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük; 2) hulgi- ja jaekaubandus; 3) majutus ja toitlustus ning 4) haldus- ja abitegevused.

Keskmine brutotunnipalk oli 2014. aasta II kvartalis 6,21 eurot ja tunnipalk tõusis 2013. aasta II kvartaliga võrreldes 8,8 protsenti.

Keskmine brutokuupalk ja -tunnipalk tõusis 2014. aasta II kvartalis eelmise aasta II kvartaliga võrreldes kõige enam finants- ja kindlustustegevuse palgatöötajatel (kuupalk 9,3 protsenti ja tunnipalk 12,2 protsenti).

Keskmine brutokuupalk ja -tunnipalk tõusis 2013. aasta II kvartaliga võrreldes kõige vähem mäetööstuse tegevusala palgatöötajatel (kuupalk 0,4 protsenti ja tunnipalk 4,8 protsenti).

Keskmine brutopalk oli aprillis 996 eurot, mais 1002 eurot ja juunis 1065 eurot.

2014. aasta II kvartalis oli tööandja keskmine tööjõukulu palgatöötaja kohta kuus 1379 eurot ja tunnis 9,29 eurot. Keskmine tööjõukulu palgatöötaja kohta kuus ja tunnis tõusis vastavalt 4,5 protsenti ja 7,3 protsenti võrreldes 2013. aasta II kvartaliga.

Keskmine tööjõukulu palgatöötaja kohta kuus tõusis 2013. aasta II kvartaliga võrreldes kõige enam elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamise tegevusalal (8,9 protsenti) ning tunnis finants- ja kindlustustegevuses (11,2 protsenti).

Keskmine tööjõukulu palgatöötaja kohta kuus langes 2013. aasta II kvartaliga võrreldes ainult mäetööstuses (0,8 protsenti) ning tööjõukulu tunnis tõusis kõige vähem info ja side tegevusalal (3,0 protsenti).

Statistikaamet korraldab palgastatistika uuringut rahvusvahelise metoodika alusel 1992. aastast.

Majandus24Ȁriuudised

Toimetaja:
Merike Teder

Palgad Eestis saaksid senisest olulisemalt tõusta vaid siis, kui nii töötajad kui ka ettevõtjad on valmis olulisteks muutusteks, tõdeti täna ametiühingute keskliidu kutsel kokku tulnud ekspertide arutelul. Seejuuures vajaks maksusüsteemi muutmine tõsist arutelu, nentisid sotsiaalministeeriumi kantsler Marika Priske ja teised asjatundjad.

Ametiühingute keskliidule teeb muret, et Eesti elanike palgad kasvavad liiga aeglaselt. Täna rahvusraamatukogus toimunud arutelul küsis ametiühingute keskliit ekspertidelt, kuidas anda palgakasvule hoogu juurde, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Kas me jääme tiksuma sellise viie-, seitsme-, kümneprotsendise palgatõusuga, kus me jõuame tegelikult Euroopa Liidule järele 25-30 aasta pärast, või on meil majanduses olemas võimalused, kus töötajad ja tööandjad pingutavad, et me teeksime arenguhüppe, et kiiremini edukale poolele läänemaailmast järele jõuda," selgitas ametiühingute keskliidu esimees Peep Peterson arutelu põhiküsimust.

Mitte kõik ei jaga Petersoni arvamust, et palgad kasvavad aeglaselt. Mõned analüütikud ja tööandjad on viidanud, et nii sel kui eelmisel aastal on eestlaste palgad kasvanud üsna kiiresti. Eriti arvestades, et majanduskasv on samal ajal olnud tagasihoidlik. Eelmisel aastal ja tänavu esimeses kvartalis kasvas keskmine brutokuupalk seitse protsenti.

"Eksportivale tööstusele on see piiriks. Kõrgemale me palku tõsta ei saa, sest meie hinnad ei kasva niivõrd kiiresti turgudel. Globaalne turg ei võta Eesti kiiret kulude kasvu omaks," ütles rõiva- ja tekstiililiidu juht ning tööandjate keskliidu volikogu aseesimees Meelis Virkebau.

Tänasel üritusel osalenud leidsid, et majanduskasvu ja palgatõusu kiirendamiseks peavad muutuma nii töötajad kui ettevõtted.

"Üks on see, missugust tööd inimesed ise suudaksid ja oskaksid teha. Kas nad suudaksid teha rohkem tööd, kui suur on valmisolek oma elus midagi muuta, õppida uusi ameteid, ennast täiendada. Teine asi on muuta ettevõtjate mõtteviisi. Edukas ettevõtja pole mitte see, kes suudab võimalikult vähe maksta, vaid see, kes suudab värvata paremaid spetsialiste ja tekitada inimestes tugevat motivatsiooni ettevõtet edasi viia," rääkis sotsiaalministeeriumi kantsler Marika Priske.

Virkebau sõnul vajaks maksusüsteem kindlasti muutmist. Lisaks sellele peaksid ettevõtted tegema rohkem koostööd ülikoolidega uute toodete arenduseks. "Tuleks mõelda uute kaasaegsete seadmete peale. Ja muidugi täiendada ka kutseõpet ja õppekavasid ülikoolides, et need vastaksid enam tänapäeva nõuetele," jätkas ta.

Ettevõtjad on juba aastaid rõhutanud, et Eesti tööjõumaksud on liiga kõrged. Kantsler Priske sõnul väärib maksusüsteem tõsist arutelu.

"Mis võiks olla maksuvaba miinimum, kuidas ta peaks soodustama inimeste soovi rohkem ja paremini teenida, milline võiks olla tööjõumaksude ja tarbimismaksude tasakaal... Usun ja tahaksin isegi loota, et see võiks olla poliitikutel järgmiste valimiste suur teema," ütles Priske.

Vitsur: mitmetes Euroopa riikides teevad palgad vähikäiku

LHV Panga majandusekspert Heido Vitsur ütles, et väljarännet arvestades kasvavad palgad liiga aeglaselt, kuid Eesti majanduse konkurentsivõimet ja produktiivsust arvestades liiga kiiresti. Samas arvas Vitsur, et pigem ühtlustub meie palk Euroopa keskmisega seetõttu, et mitmetes riikides palgatase alaneb.

"Ma arvan, et me liigume keskmisele lähemale, kuid mitte niivõrd sellepärast, et meie palgad hästi kiiresti kasvaksid, aga Euroopas terves reas riikides teevad palgad praegu vähikäiku ja nad tulevad meile ülalt alla lähemale," selgitas Vitsur.

"Kui palgatõus toimub normaalsel majanduslikult baasilt, kui teda tagab produktiivsuse kasv, siis ei ole palgatõusu kiiruses midagi halba, kuid kui ta on tühja koha peal, siis tähendab see seda, et meie makromajandus läheb tasakaalust välja," lisas ekspert.

Videoklippi saab näha siit>>
http://static.err.ee/media?stream=media.err.ee:80/uudised/&file=2014-08-27_AK_palgad.mp4&mediaspace=mediaframe&autoplay=true&mediamode=wowzavideo&site=uudised.err.ee&image=http://static.err.ee/gridfs/77234BEB7C89950EE80942D0C3C6EB28BDF2603392E01D32F64C6085C32775CC.jpg?width=1094&crop=%280%2C36%2C1094%2C654.0790960451977%29&cropxunits=1094&cropyunits=729&rotate=0&s.contrast=0&s.saturation=0&s.brightness=0&s.grayscale=0&s.alpha=1&quality=100&s.roundcorners=0%2C0%2C0%2C0&format=jpg

Allikas: ERR

1. septembril jõustuvad tulumaksuseaduses kaks olulist muudatust seoses isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise hüvitamisega. Esiteks kaob võimalus maksta töötajale ning juhatuse ja nõukogu liikmetele isikliku auto kasutamise eest hüvitist ilma sõitude kohta arvestust pidamata. Teise olulise muudatusena suurendatakse Kaubanduskoja ettepanekul hüvitise maksuvaba piirmäära 256 eurolt 335 euroni kuus, kirjutab koja poliitikakujundamise ja õigusosakonna juhataja kt Marko Udras.

Praegu on tööandjal võimalik isikliku sõiduautoga (ei ole tööandja omandis ega valduses) tehtud töösõite hüvitada töötajale tulu- ja sotsiaalmaksuvabalt kahel viisil. Kui töösõitude kohta peetakse arvestust asjakohase Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud korras ehk lihtsustatult öeldes peetakse sõidupäevikut, võib maksuvabalt hüvitist maksta kuni 0,3 eurot töösõidu ühe kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 256 eurot kuus. Kui nõuetekohast arvestust ei peeta, on lubatud maksta hüvitist maksuvabalt 64 eurot kuus ühe töötaja ja ühe sõiduauto kohta.

64eurone sõiduauto hüvitis kaob

Alates 1. septembrist kaob võimalus maksta töötajale ning juhatuse ja nõukogu liikmetele isikliku auto töösõitudeks kasutamise eest hüvitist ilma sõitude kohta arvestust pidamata. Seega tuleb isikliku auto kasutamise maksuvabaks hüvitamiseks igal juhul pidada arvestust tööalaste sõitude kohta.

Kaubanduskoja hinnangul suurendab 64eurose hüvitise kaotamine halduskoormust eelkõige nendes ettevõtetes, kus töötaja kasutab isiklikku autot töösõitudeks suhteliselt vähe ning kus sõitude üle arvestuse pidamine ei ole seetõttu otstarbekas. Seetõttu tegime ka Riigikogule ettepaneku jätta alles võimalus maksta kuni 64eurost hüvitist ilma sõidupäevikut pidamata, kuid seda ettepanekut ei võetud arvesse.

Rahandusministeerium põhjendab muudatuse tegemist järgmiselt: „Praktikas kasutatakse 64eurost hüvitist sageli maksuvaba palgalisana ja maksuvabastus ilma tegelikku auto kasutust tõendamata ei ole põhjendatud. Ministeeriumi hinnangul on muudatusega kaasnev halduskoormuse kasv õigustatud maksuvabastuse sihipärase kasutamise tagamiseks. Lisaks on eelnõu seletuskirjas välja toodud, et kui arvestuslikku hüvitist makstakse üksikute töösõitude kulude katmiseks, ei ole lisanduv koormus ülemäära suur. Seletuskirjas on märgitud, et arvestuse pidamise reeglid on väga lihtsad – arvestusele ei ole ette nähtud konkreetset vormi ja sisuliselt tähendab see vaid sõidu kuupäeva, eesmärgi ja läbitud kilomeetrite ülesmärkimist (lisaks töötaja nimele ja sõiduki numbrimärgile).

Kaubanduskoja ettepanek: hüvitise maksuvaba piirmäär 335 eurot kuus

Kui isikliku auto kasutamisel töösõitudeks peetakse sõidupäevikut, võib tööandja hetkel maksta maksuvabalt hüvitist kuni 0,3 eurot töösõidu ühe kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 256 eurot kuus. Selline piirmäär on püsinud muutumatuna alates 2009. aastast.

Algselt soovis Rahandusministeerium piirmäära suurendada 300 euroni kuus, kuid Kaubanduskoja hinnangul ei oleks selline tõus olnud piisavalt suur elukalliduse tõusu arvestades. Kaubanduskoja ettepanekul tõstetakse alates 1. septembrist isikliku sõiduauto hüvitise maksuvabastuse piirmäär 256 eurolt 335 euroni kuus.

Endiselt jääb aga kehtima põhimõte, et ühele isikule makstava hüvitise maksuvaba piirmäär on 0,30 eurot kilomeetri kohta. Seega on tööandjal lubatud alates 1. septembrist maksta töötajale isikliku auto töösõitudeks kasutamise eest maksuvabalt hüvitist üle 1100 töösõidu kilomeetri eest. Praegu võib töötajale hüvitist maksta ca. 850 töösõidu kilomeetri eest.

Seoses tulumaksuseaduse muudatustega vajavad muutmist ka Vabariigi Valitsuse määrus, millega kehtestatakse täpsemad reeglid tööülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kohta, ning rahandusministri määrust, mille lisas on välja toodud isikliku sõiduauto hüvitise deklaratsioon. Mõlemast määrusest tuleb kaotada viide ilma sõitude kohta arvestust pidamata makstavale hüvitisele. Augusti keskpaigaks ei olnud viidatud määrustest neid muudatusi veel tehtud.

Tööandjate keskliidu juht Toomas Tamsar kommenteeris professor Raul Eametsa prognoosi peagi suurenevast tööpuudusest, öeldes, et üha rohkem on vaja keerulisi töid tegevaid inimesi.

«Kasvõi juba selle pärast, et tööjõupuuduse tõttu otsib iga tööandja võimalust kasutada vähem, aga tõhusamaid inimesi. Mis omakorda tähendab, et vähemate oskustega inimestele sobivaid töökohti jääbki järjest vähemaks,» leidis Tamsar. «Teravast tööjõupuudusest üleöö suurde tööpuudusse me ilmselt ei satu, aga lõhe oskustega ja oskusteta töötajate vahel, nii elustandardi kui töö leidmise tõenäosuse mõttes, kasvab küll.»

Tamsari sõnul peab elukestev õppimine ja areng muutuma elustiiliks. «Muud võimalust lihtsalt pole, mida varem seda tunnistame, seda väiksemate majanduslike ja inimlike kahjudega hakkama saame,» ütles Tamsar.

Kuigi tänavu teises kvartalis alanes töötuse määr suisa 6,9 protsendile, siis Tartu Ülikooli majandusprofessor Raul Eametsa sõnul näitab statistika, kus kasvab palgatõusu ja tootlikkuse vaheline lõhe ehk tootlikkus on tunduvalt madalam kui palgakasv, et oodata on töötuse järsku kasvu, nagu juhtus pärast samasugust trendi 2008. aastal.

Majandus24Ȁriuudised

Toimetaja:
Kadri Hansalu

Kasulik.ee

Võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper andis arvamuse vanuselise diskrimineerimise kohta, milles leidis, et tööandja peab suutma põhjendada oma valikuid töötajate värbamisel ning vajadusel tõendama, et kandidaati ei jäetud kõrvale tema vanuse pärast. Vastasel juhul on inimest vanuse tõttu diskrimineeritud. Tegemist on esimese arvamusega, kus volinik hindas avaliku sektori värbamisel toimunu diskrimineerimiseks eakuse tõttu.

Võrdõigusvolinik juhib tööandjate tähelepanu sellele, et uute töötajate töölevõtmine peab olema hästi läbi mõeldud ja läbipaistev.

„Valik kellegi kasuks tuleb langetada selle järgi, kui hästi vastab inimene töökohal esitatud sisulistele nõudmistele. Seega peavad määravad olema inimese tööga seotud teadmised, oskused ja kogemused. Lubamatu on tugineda valiku tegemisel teistele kriteeriumidele, näiteks inimese vanusele," sõnas võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper.

„Igasuguste nn filtrite kasutamine värbamisel, kus juba dokumendivoorus jäetakse kõrvale teatud vanuses inimesed või ka näiteks väikelaste emad, on diskrimineeriv ja taunimisväärne," rõhutas Sepper.

Volinik soovitab tööandjatele panna töökuulutusse arusaadavalt kirja, millised on nõudmised kandidaadile ning töölesoovijaid tuleb hinnata nende samade nõudmiste alusel. Nii käitub tööandja õiglaselt ning tagab selle, et tema konkursil osaleb võimalikult palju häid kandidaate.

„Kui töölesoovija leiab, et teda on värbamisel tema vanuse tõttu diskrimineeritud, on tal õigus nõuda tööandjalt kirjalikku selgitust selle kohta, miks eelistati kedagi teist. Tööandja peab suutma oma valikuid põhjendada ja tooma selgelt välja, milles seisnes edu saavutanud kandidaadi paremus," lisas Sepper.

Voliniku arvamuse aluseks oli 61-aastase mehe pöördumine voliniku poole. Mehel oli 38 aastat töökogemust oma erialal ning ta kandideeris tööle avaliku sektori tööandja konkursil peaspetsialisti ametisse. Ehkki mees vastas kõigile töökuulutuses esitatud nõudmistele, ei valitud teda pärast CV-de ja motivatsioonikirjade hindamist järgmisse kandideerimisvooru. Ka teatati talle, et järgmisse vooru mittepääsenul pole õigust saada põhjalikumat tagasisidet väljajäämise põhjuste kohta. Seejuures selgus võrdõigusvoliniku järelepärimise käigus, et kõik teise vooru edasipääsenud kandidaadid ei vastanud täielikult töökuulutuses nõutud tingimustele. Samal ajal ei olnud ükski esimesest voorust edasipääsenud kandidaat avaldajast vanem ega ka tema eakaaslane.

Tööandja keeldus põhjendamast seda, milles seisnes konkursil edu saavutanud kandidaatide paremus voliniku poole pöördunud mehe ees. Samuti ei selgitanud asutus kandidaatide seast valiku tegemise põhimõtteid. Volinik leidis, et sedasi toimides diskrimineeris tööandja tööle kandideerinud meest vanuse tõttu. Tegemist on esimese arvamusega, kus volinik hindas avaliku sektori asutuses värbamisel toimunu vanuseliseks diskrimineerimiseks eakuse tõttu. Varem on voliniku arvamused käsitlenud diskrimineerimist töötaja noorusega seoses.

Vaata anonümiseeritud arvamust SIIT http://www.svv.ee/failid/Arvamus_vanuseline%20diskrimineerimine_2014.pdf.
Võrdse kohtlemise seadus keelab tööandjal võtta tööle värbamisel arvesse inimese vanust.

Diskrimineerimisvaidluses kehtib jagatud tõendamiskohustus. Kui (juriidiline) isik keeldub tõendamisest, et tema vastu esitatud diskrimineerimiskahtlusel ei ole alust, võrdsustatakse keeldumine diskrimineerimise omaksvõtuga.